Kaks eksperimentaalset laivi: Freiband (Frans de Waard, Beequeen, Goem jm) on oma laivi aluseks võtnud Ritornelli all ilmunud albumi “Microbes†helid: rütmilised sirinad, “poeetilised†naginad ja mürad. See album kõlas umbes nii, nagu oleks lehemardik (või pigem kilk) päriselt DATi kinni jäänud ja seal siristanud. Minu mäletamist mööda oli see aastal 2002 väga huvitav, ja eks vist nüüdki. Orgaaniline, ajuti peaaegu kuuldamatu ragin. Pikad, mühisevad vaikuseperioodid – plaat on glitch’i ja digitaalsete kiiruste pehme segu. Valmistamiseks kriimustas de Waard kõvaketta, millel oli uus Beequeen, pinda. Boca Ratoni muusika on rudimentaarne, moodustatud heliplokkidest, mis koosnevad peaaegu ainult tekstuurist ja aja möödumisest (umbes nagu akustiline Rothko, kui sellist nõmedat väljendit tohib kasutada). Vaheldusrikkus, ootamatus ja lihtsus. Midagi täiesti ennustamatut vastukaaluks Freibandi kompulsiivsusele.
Erkki Luuk